Itaalia

 Ja jõudiski kätte see imeline puhkuse aeg. Olime pikalt planeerinud minna koos sõpradega Norra. Kuid juba teist aastat järjest pidime oma plaanid ümber mängima. Corona tõttu oli üle piiri keeruline saada ja otsustasime lükata Norra reisi edasi järgmisesse aastasse. Minu vaim oli juba reisimiseks väga valmis ja mõte sellest, et me ei saagi kuhugi välismaale, hakkas mulle tusameelt tekitama. Läksin siis heitsin kiire pilgu reisidiilid.ee lehele ja voilaa. Ette tuli kaks väga head varianti: Itaalia ja Island. Kalkuleerisin mõlemat varianti, kuid otsustasin Itaalia kasuks. Nüüd pidin vaid idee Olevile maha müüma. Rääkisin talle lugusid ägedatest Alpidest, soojast Vahemerest ja heast toidust. Polnud vaja pikalt moosida, kui Olev oligi nõus. Soetasime kiirelt Tallinn-Milano lennupiletid. Taaskord saime piletid väga soodsa hinnaga.

Kui lennud olid paigas, hakkasime majutust orgunnima. Põhiliseks peatumispaigaks võtsime Como järve ääres oleva Airbnb korteri nimega Agnesa De Casa. 5 öö eest küsiti u 400 euro kanti. Esimese ja viimase öö võtsime lennujaama hotelli, mis oli lennujaamast 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Ühe öö hind oli seal u 80-90 eurot. Suureks plussiks peale selle, et see asus lennujaamale lähedal, oli see, et hotelli kõrval oli suur kaubanduskeskus, sealt saime reisile kaasa osta vajaminevad tarbeesemed ja toidu. Peale majutuse broneerisime ära ka autorendi. Autorent läks meil maksma 249 eurot, autorendi firmaks oli Centauro Rent a Car.

Enne reisi tellisime ära ka Euroopa ravikindlustuskaardid ja tegime reisikindlustuse. Päev enne lendu pidime tegema antigeeni testi ja täitma passenger locator form'i. Lennule check in'i tehes pidime kõik eelneva info ülesse laadima. 

Esimene päev oli transiidipäev. Lend väljus Tallinnast 17.30 ja jõudis Bergamo lennujaama kohaliku aja järgi natuke enne südaööd. Lennujaam oli vaikne ja täiendavat kontrolli ei tehtud. Õhk oli mõnus, jahutav ja tunda oli lillede lõhna. Uskumatu on mõelda, et Itaalia lõhnab suvel nii hästi. Täpselt nagu oleksid kuhugi lillepoodi sattunud. Jalutasime oma kottidega hotelli ja olime õnnelikud, et hotell oli nii lähedal lennujaamale. Käisime pesus, vaatasime Itaalia keeles pealeloetud sarju ja vajusime siis magusasse unne.

Teisel päeval enne check out'i käisime ära kaubanduskeskuses. Ostsime mulle uued ujukad, natuke toitu, mida tee peal näksida ja vaatasime pilguga üle, mida hiljem Eestisse kaasa osta. Peale check out'i võtsime suuna autorendi poole. 

Tee autorendini oli vägagi suitsiidne, 50% teedel polnud jalakäijate teed. Pidime kõndima autoteel, sest autoteede ääres oli kraav või maja sein. Kui auto tuli, pressisime ennast võimalikult tee äärde või vastu maja seina. Autorenti jõudes prantsatasin väsimusest pingile ja Olev läks paberimajandust ajama. Autoks saime Fiat Panda. Lootus oli küll saada Fiat 500 aga seda polnud. Kui saime oma asjad autosse ja natuke hinge tõmmata, alustasime oma teekonda Como järve äärde. 

Poolel teel kaotasime oma närvid ja üritasime sulanduda Itaalia liiklusesse. Teedel on palju mahakeeramisi ja lühikesed hoovõturajad. Liiklejad ei näita suunda, vaid vajuvad vaikselt sulle ette. Lastakse signaali, et teisi teavitada MA NÜÜD TULEN. Pärast 1,5 tundi sõitu, mis tundus muidugi terve igavik, jõudsime imelise Como järve äärde.

 Meie korter asus Varenna külast 1 km kaugusel. Sinna viis ussikujuline sinka-vonka tee. Õnneks oli korteri omanik teinud meile ka videojuhise, kuidas sinna sõita ja kuhu parkida. Auto pidime jätma parklasse ja sealt jalutama natuke maad treppidest alla majani. Korter oli väga mõnus ja hubane. Köök ja suur tuba oli koos ja magamistuba eraldi, kuid suure toaga ühendatud. 

Korteril oli avar terrass, kus sai nautida vaadet Como järvele. Rõdul oli laud ja toolid, et saaksime mõnusat hommiku- või õhtusööki nautida. Olime oma valikuga väga rahul. Kui olime oma asjad lahti pakkinud, läksime poejahile. Leidsime supermarketi nimega Conan. Hinnad olid soodsad ja valik suur. Õhtusöögiks valmistasime imemaitsva pasta, mida nautisime imelise vaatega rõdul.

Kolmanda päeva sihiks võtsime Vahemere ranniku. Kuna Olev polnud kunagi Vahemeres ujunud siis pidime linnukese kirja saama. GPS ütles, et üks ots peaks olema 3,5 tundi, kuid tänu teedeehitusele läks see umbes 4.5 tunniseks rännakuks. Muidu olid teed head ja vaade imeline. Muidugi taaskord saime paar närvivapustust teiste liiklejate pärast. Olev uuris natuke itaallaste sõidukommete kohta ja tulebki välja, et peale autokooli unustatakse reeglid ja sõidetakse nii nagu jumal juhatab. Õnneks meie liiklesime Põhja-Itaalias, kus pidi olema palju parem liiklus kui Lõuna-Itaalias. Randa jõudes ootas meid helesinine soe vesi. Sõime ja mõnulesime sooja päikese käes. Rahvast ei olnud seal palju ja saime oma linad ilusti maha visata. 

Kui linnuke kirjas, suundusime tagasi Como poole. Tagasi minnes otsustasime minna mööda kiirteed, mis pidi olema 1,5h kiirem. Kokkuvõttes oli see hullem tee, kui tavaline külavahe teed. See oli nagu mad maxi kiirtee, kus ka rekkad panevad hullu. Seal mõtlesime, et me eestlased ei tohiks üldse nuriseda oma teede üle Eestis. Õhtul koju jõudes olime surmväsinud. Keetsin ravioole, mis olid taevalikud. Peale sööki vajusime nagu amööbid voodisse. Oi kui magus uni oli.

Neljanda päeva hommikul otsustasime, et see päev tuleb rahulik. Hommikusööki rõdul nautides osutas Olev ühele mäele ja pakkus välja autosõitu üles mäkke. Mõeldud tehtud. Muidugi oli tee mäkke käänuline ja MEGA ohtlik. 90% teest lookles kuristiku äärel. Mu süda läks lõpuks väga pahaks ja kogu keha värises. Muidugi ei olnud Olevil lihtne sõita, kui üks neiu kõrval paanitseb. 

Vaade 1500 m kõrgusel Monte di Tremezzo mäel oli meeletult ilus. Kuna olin auto sõidust väsinud, mõtlesin, et võiks siis natuke jalutada. Mäe tippu autoga ei saanud. Võin noh, ütleks et meie ei saanud. Sest tipu lähedal oli tee vaid ühe auto laiune. Olev pakkus välja jalutuskäiku üles  tippu... Ma vaatasin mäge ja küsisin, et kas ta tõesti ise ka usub et me sinna jõuame. Samas kaotada polnud ju midagi. Leppisime kokku, et lähme jalutame natuke ja kui ümber mõtleme, siis keerame otsa ringi. Muidugi me seda ei teinud, vihtusime ainult edasi tipu poole minna. 

Üks hetk ütles Olev, et ta on mega õnnelik oma jalatsi valiku üle... no ja, siis vaatasin ma oma jalatseid ja ei saanud samaga vastata.. hetke pärast hakkasid mu jalatsid meeletult hõõruma. No see oli täielik õnnetus, sest ma polnud plaastreid kaasa võtnud. Hommikul olin ju kindel, et võtame päeva rahulikult. Üritasin sellele mitte mõelda ja kõndisin edasi. Mäelt avanesid meeletult ilusad vaated. Kaugelt paistsid Šveitsi alpid. Mäed olid lumised ja müstilised. Istusin ja nautisin vaadet. Mäel olid ka ajaloo tahvlid kus oli kirjas, et mägedes toimus maailmasõja ajal sõjategevus. Teed olid rajatud just sõjaväe poolt. Mäe tipus asusid vanasti kaitsekahurid, mis kaitsesid Itaalia piiri. 

 Mäel olles hakkas taevas vaikselt tumenema ja kaugelt alpidest oli näha möllavat äikest. Tuul tõusis ja otsustasime kibekiirelt laskuma hakata. Muidugi olid jalatsid hõõrunud mu jalgadele villid, mis ähvardasid juba veriseks minna. Surusin jalatsid rohkem kinni ja panime kerge sörgiga mäest alla. Poole tee pealt hakkas tibutama ja hoog läks veelgi kiiremaks. Kaugel taamal Šveitsi kohal oli näha piksenooli ja kuulda äikese kõminat. Õnneks jõudsime autosse just õigel ajal. Tuul aina tõusis ja raputas autot. Sadu tihenes ja äike hakkas võimust võtma. Mäelt alla sõites olin juba rahunenud ja kuristiku ääres sõitmine ei tundunudki enam nii jube. Kiirustasime koju, et teha endale kosutav õhtupoolik.

Viienda päeva hommikul tõusime varakult, et lahkuda kella 9st ja võtta suund loode suunas. Olime eelmisel õhtul bookinud Skyway piletid. Skyway on mäetõstuk, mis viib 3400 m kõrgusele platvormile, kus saad mugavalt soojas siseruumis vaadata Euroopa kõrgemat mäge Mont Blanc'i. Soovijad saavad minna ka väliterrassile. Pilet ühele oli päris krõbe- 55 eurot. Lisaks sellele pidime sõitma kiirteel mille üks ots on 35 eurot. Lisandus veel kütus ja päevaraha. Kohale jõudes olin täiesti jahmunud. Mont Blanc'i tipp oli küll pilvedes, kuid võis juba ette kujutada kui kõrge see mägi on. Kuna turiste oli vähe, siis sõitsime Oleviga kahekesi ühes tõstukis, kuhu mahub üle 50 inimese. Sõit oli päris hirmutav, sest alla vaadates nägid vaid kuristikku. Samuti iga tugiposti juures tegi kapsel väikese jõnksu.

Vaheplatvormile jõudes tervitas meid mõnus soe päike. Vaheplatvormil sai tasuta laenata rannatooli, kus mõnusalt aega veeta, süüa lõunat või kohvitada. Lisaks oli sinna rajatud pisike botaanikaaed kus õitsesid Alpides kasvavad lilled. Vaatasime põgusalt ala üle ja läksime edasi järgmisele sõidule, mis viis meid lõpp-platvormile. 3400 m peal on üllatavalt raske hingata. Pidime peale sõitu kuhugi maha istuma, sest pea hakkas pööritama ja süda läks natuke pahaks. Istusime ja rahunesime, võtsime paar magusa ampsu ja jõime vett. Püsti tõustes saime aru, et peale hingamise on raskendatud ka jalgade töö. Trepist liikudes oli väga naljakas tunne. Jalad olid nagu keedetud makaronid. Võimalik, et see tekkis ka kõrguse hirmust, kuigi karta polnud midagi. Üleval vaateplatvormil avanes imeline vaade. Vahelduva eduga piilus pilvede tagant Mont Blanci lumine tipp. Inimesi oli vähe ja saime segamatult vaadet nautida. Majas sees asub ka väike vääriskivide ja mineraalide näitus. Soovijad saavad ette tellida ka lõunasöögi. Lisaks oli ka pisike suveniiripood. 

Alla minnes tegime ka pisikese istumise vaheplatvormil. Istusime ja nautisime imelist vaadet. Olev avastas veel, et botaanikaaia tiigis pesitsevad konnad, kes tegid väga naljakat häält. Tõdesime, et vaade oli vaheplatvormil Mont Blanc'ile palju parem kui tipus. Tipus kippus mägi pilvede varju jääma. 

Kui mägi vaadatud, võtsime suuna mägiküla poole, kus plaanisime teha pisikese lõuna. Olev oli eelnevalt otsinud erinevaid kohti, kuid mulle jäi teepeal silma üks pitsarestoran. Parkisime auto ja läksime sööma. Pitsa koht oli väga autentne. Teenindaja oli tüüpiline Itaalia onu. Ümises oma viisikest, nautis päikest ja inimesi. Tellisime pitsad ja onu pakkus lahkesti, et teeb meist pilti. See on väga uskumatu, kuidas igal pool välismaal inimesed märkavad neid hetki ja pakuvad enne kui sa ise sellepeale tuleksid kedagi paluda. Sama juhtus meiega ka Jaapanis, kui suvaline möödakäija pakkus, et teeb meist pilti. Võtsin tavalise margherita pitsa ja see oli taevalik. Tomatipasta oli ideaalne ja kogu pitsa täielik elamus. Vahepeal piilusin ka pitsaonu, kes tundus kuidagi murelik. Turiste oli meeletult vähe ja peale meie oli seal vaid üks laudkond. Pilku visates polnud ka teistes kohtades erilist täituvust. Ei kujuta ette, kuidas koroona on mõjutanud just selliste kohtade käivet. Vähemalt oli hea tunne, et saime omalt poolt toetada.

 Kõhud punni söönud, võtsime sammud jäätiseputka poole. Valik oli meeletu ja taidlesime seal leti taga päris mitu minutit. Lõpuks võtsime põldmarja- ja kookose gellatod. No mida pekki. Kuidas on võimalik, et ühest riigist tulevad nii head toidud. Lihtsalt kuidas? See pehme jäätis on lihtsalt da best. Maitsed ühildusid imeliselt ja mitu korda käis mõte, et võtaks veel. Õnneks mõistus jäi peale ja läksime autosse. Tee tagasi oli pikk ja väsitav. Pidime kodus olema 3,5 tunniga aga see venis 4,5- tunniseks, sest muidugi olid teel meeletud ummikud. Koju jõudes olime laibad ja vajusime voodisse nagu amööbid. 

Eelnevad päevad olid olnud täis seiklusi ja pikki rännakuid. Kuuenda päeva võtsime Varenna linna avastamiseks. Hommikul magasime kaua ja võtsime aega. Nautisime pikalt hommikusööki ja vaatasime telekast itaaliakeelset programmi. Ilm oli võrreldes eelnevate päevadega palju soojem. Kraadid ulatusid 30 kraadini. Meie korter asus poolel mäel ja alla Varennasse oli linnulennult 500 m. Kuna mägi oli järsk, pidime alla minema mööda käänulist jalgteed, mis lookles ümber vanade majade, mis oli ehitatud üksteisele väga lähedale. Huvitav on see, et Itaalias ehitatakse mägikülades jalg- ja autoteed eraldiseisvalt. Kindlasti tuleneb see sellest, et jala saab minna ka kitsastest kohtadest. Jalgtee oli ääristatud oliivi-, sidruni-, apelsini- ja teiste viljapuudega. Lisaks oli näha palju palme ja palju palju õitsvaid taimi. Aroom oli imeline. 

Alustasime oma rännakut umbes 11 ajal, just siis, kui kohalikud lähevad päikese käest varju, seetõttu olime ainsad jalutajad. Teel jäi mulle silma üks imeilus restoran, mis võlus mind oma eraldatud asukohaga. Autoga sinna ei pääsenud ja tundus, et toidud on seal valmistatud kohalikust toorainest. Jätsime koha meelde, et kui me linnast midagi head ei leia, siis tuleme sinna sööma. Linna jõudes läksime koheselt head ja paremat ostma. Keerasime suuna pisikese poekese suunas, kus müüdi värskelt küpsetatud saiakesi. Valisime välja valge šokolaadi croissantid ja kõrvale võtsime jääkohvi. Saiakesed maitsesid imeliselt. Sulanud valge šokolaad andis kohese energia ja vaimselt oli tunda, et sain magusa ülekülluse. Varenna linn asub Como järve kaldal. Kallas on ääristatud paadirentide ja restoranidega. Jalutasime ühe paadirendi poole ja Olev küsis kas neil on vabu aegu. Saime aja järgmiseks päevaks kella üheks. See sobis väga hästi, sest järgmine päev pidi olema meie viimane  päev Como ääres ja see oleks imeline kirss tordil.

Jalutasime linnas ringi ja silma jäi ühe villa botaanikaaed, läksime sisse ja ostsime piletid. Aed oli väga kaunis. Seal oli väga suur tsitruste aed, kus nägime sidruni-, laimi-, apelsini-, pomelo- jt puid. Lisaks oli väga palju erinevaid palme. Nautisime vaateid ja looduse ilu. Muidugi oli väga soe päev ja tegime paar peatust. Ühe peatuse tegime magnoolia puu all, mille õied lõhnasid taevalikult.

 Peale botaanikaaeda läksime ujuma. Huvitav on see, et ilusaid liivarandu Como ääres ei ole. Kõik on väikesed, kivised ja ülerahvastatud. Läksime kohalikku Varenna randa, mille rand on sama suur kui Riiska järve rand. Ja inimesi oli u saja ringis. See tähendas seda, et pidime teistest inimestest olema u 30 cm kaugusel. Aga me ei lasknud ennast häirida. Vesi oli üllatavalt soe aga andis samas jahutava efekti. Kuna ujumine tekitas meeletu isu siis otsustasime, et lähme kohe kuhugi sööma.

 Linnas meile midagi silma ei jäänud. Rahvast oli linna restodes meeletult palju. Võtsime siis suuna sinna restosse, mis me tee peal nägime. See oli parim otsus. Olime ainsad inimesed, sest ametlik õhtusöögi aeg oli 2 tunni pärast. Teenindaja juhatas meid lauda ja tõi meile tervitusšampanja. Vaade, toit ja teenindus oli lihtsalt super. Mina võtsin endale ravioolid ja Olev võttis risotto. Huvitav oli see, et laua eest me eraldi maksma ei pidanud vaid lauamaks oli toidu hinna sees. See on Itaalia puhul isegi erand. Lisaks toidule toodi meile tervitusnäksi ja üldse koheldi meid väga külalislahkelt. Igatahes see on koht, kuhu tahaks tagasi minna. Õhtu oli soe ja mõnus. Istusime ja muljetasime, kui head elu me elame. Nautisime üksteise kohalolu ja viskasime üksteise üle nalja. 

Piisavalt mõnulenud, hakkasime ülesse mäkke jalutama. Kodus võtsime veel ühe veini ja nautisime viimast õhtut

Meie viimane päev Como ääres algas varakult. Pidime oma korterist lahkuma kella 10 ajal. Tegime viimase romantilise hommikusöögi ja nautisime teineteise seltskonda. Enne paadisõitu minekut käisime tankimas ja tegime ühe kiire tiiru mägedes. Kui meil oli tiirutatud, jätsime auto mäe keskele, tasuta parklasse, et siis jalgsi paadirenti minna. Linnas parkimine on kulukas ja selle raha eest olen nõus kõndima, et siis hiljem selle säästetud raha eest kallimasse restosse minna.

 Paadisõit oli väga äge kogemus. Seal saab rentida väiksemat paati nii, et saad ise juhtida. Rentimine on küll kulukas aga kogemus see-eest seda raha väärt. Käisime vaatasime läänekaldal olevaid mõisaid ja lisaks läksime vaatama mõisa, kus filmiti Star Wars'i filmi. Paate on järvel palju ja liiklus on päris tihe. Peale renditud paatide sõidavad seal ka praamid ja tiiburid. Lisaks tiirutamisele käisime ka ujumas. Vesi oli selge ja mõnusalt karastav. 

Järgmine kord olen nõus võtma paadi natuke kauemaks, sest 2h möödub kiirelt. Mina sain veel natuke päevitada ja limpsida kaasavõetud limonaadi. Pärast selgus, et olin selle päevitamisega liiale läinud. Õlad hakkasid vaikselt kipitama ja edasi kandsin õlgadel märga salli, et põletus hullemaks ei läheks. Peale paadisõitu läksime sööma. Valisime linnas sees oleva resto. Mina sõin salatit ja Olev pasta bologneset. Selle piirkonnale omaselt võtsime spritzeri kokteili mis oli lihtsalt nii õige. See oli parim jahutus kuumal päeval. 

Kella 5 paiku hakkasime jalutama auto poole, et siis sõita Como äärest lennujaama hotelli. Teel autoni võtsime limpsimiseks reisi viimase jäätise. 

 Olime väga õnnelikud, et valisime hotelli lennujaama kõrval, seal oli kõik käe-jala juures. Hotelli jõudsime umbes 8 ajal, koristasime auto oma pahnast ja viisime oma kodinad tuppa. Käisime pesus ja valmistusime kaubanduskeskusesse minekuks, et osta mõni suveniir.

 Viimasel päeval enne lendu pidime viima auto tagasi autorenti. Otsustasime, et Olev läheb üksi ja mina lähen ostan ostukeskusest veel viimased asjad. Kotid pakitud, jätsime need hotelli vastuvõttu hoiule, seniks kuni hakkame lennujaama kõndima. Oli laupäev ja keskus oli inimtühi. Sain rahulikult riietepoes ilma järjekorrata riideid proovida, polnud trügimist ega jutustamist. Üks minu hirm selle reisi osas oligi see, et Itaalia stiilis pläkutamine hakkab meile närvidele käima, kuid lõpuks tuli välja, et me vist ise oleme hullemad jutustajad. Muidugi on see jutukõmin suurem kui mujal aga mitte häiriv. Poodides ja restodes ümisevad ja laulavad teenindajad annavad pigem sellist mõnusad rahumeelset vibe, et kõik on hästi ja elul pole viga midagi.

 Meie reis oli olnud taaskord väga meeldejääv. Meie aktiivsed puhkused annavad nii suurt restarti uuteks tegemisteks Eestis. Me pole enne olnud ega pole ka tulevikus basseinipuhkuse austajad. Meie hing ja keha tahavad alati kogeda rännakuid. Muidugi pole reisimine null stressita. Niimoodi reisides tekib ikka ütlemisi. Eriti autoga sõites. Sellisel pingelisel hetkel ei taha GPS'i järgi valesti sõita, et siis teha vea tõttu poole tunnist tiiru. 

Seekord üritasin rohkem toetada Olevit ja sisestada talle, et kui me ka kuskilt valesti lähme siis aega meil on. Meil pole kiiret ja millekski on see tiirutamine hea. Näeme ju siis kõrvalisi teid.

Kindlasti soovitan inimestele alla laadida Google offline kaarte kohtadest kuhu sõidate. Sest iga hetk pole võimalik neti abiga navigeerida. Samas null internetita on ka raske. Näiteks meil oli juhus kus GPS juhatas meid maanteele, mis oli täiesti kinni. Ta ei tahtnud meid ka ümber suunata. Lõpuks aitas see, et panime korraks neti sisse ja koheselt oli tal info teada, et tee on kinni ja peaks ümber suunama. Sellel reisil mõtlesime, et kuidas oli kunagi võimalik reisida ilma GPS'ita, ainult kaarti lugedes. Suur respect tolleaegsetele rändajatele.

Kindlasti soovitan kõigile ette võtta vähemalt üle aasta ühe nädalane reisimine välismaal. See õpetab sind tundma enda tugevusi ja nõrkusi. See avab sind ja annab energiat sotsiaalseks eluks. Peale reisi  tunnen, et mul on palju lihtsam inimestega suhelda. Olen avatum ja empaatilisem. Loodan, et varsti saab vabamalt reisida ja saame varsti võtta suuna taaskorda idamaade poole. Olen õnnelik ja tänulik, et mul on võimalused reisida ja seda jagada ka teistega. 

Järgmiste seiklusteni!