INGLISMAA

Meie reis algas lumisest Valga linnast. Väljas oli kõva tuisk ja kraadiklaas näitas 0 kraadi. Kell oli 5.17 ja meie Valga- Riiga rong hakkas sõitma. Rong oli tühi, olime ainsad reisijad. Sõit Riiga kestis kaks tundi ja nelikümmend minutit. Reis kahele maksis alla 12 eurot. Riiga jõudsime umbes kell 8. Oli reede hommik ja Riias algas tööpäev. Rongijaama sisenedes pidi kõvast üksteise käest kinni hoidma, sest inimesi oli palju kes tahtsid jõuda tööle. Rongijaamas oli avatud kioskid ja toidupood. Sigimist ja sagimist oli palju, valmistuti ette tööpäeva alguseks. Nimelt Riia rongijaamaga on ühendatud ka kaubanduskeskus, mille poed avatakse vastavalt kas kell üheksa või kümme. Otsustasime olla niikaua rongijaamas kui väljas hakkab valgemaks minema. Ootamiseks võtsime lähimast kioskist kohvi ja otsisime kohta kuhu istuda. (NB! Riia rongijaamas on kokku vaid 10 istekohta, nii et kes ees see TŠEMPION). 

Pilt pisikesest rongipileti tsekist.

Umbes kella üheksa ajal otsustasime Oleviga jalutada vanalinna.

Meie lend Londonisse väljus kell seitse õhtul, aega oli palju, niisiis otsustasime minna Forum Cinema kinno. Valisime välja filmi "Why him?".

Kui kinos käidud, võtsime Stockmannist midagi süüa. Ostsime pealtnäha hea lihasalati ja paar jooki.
Lennujaama jõudes oli meil tunnike aega, et söögimoon ära süüa. Tuli välja, et pealtnäha hea salat oli valmistatud seakeelest. Meile see igatahes peale ei läinud. Seakeel oli väga nätske, nii et mäluma pidi pääääääääris kaua. Enne lendu võtsime veel ühe kohvi ja täitsime oma veepudeli.

Lend hilines väljumisega pool tundi, kuna enne tõusmist tehti lennukile jäätõrjet. Lennuki peale lasti suurte veekahuritega vett, mis siis sisaldas mingit ainet, mis ei lase jääl tekkida. 

Lend kestis umbes kaks ja pool tundi. Londonisse jõudsime kuskil kella kaheksa paiku. Olin veidike ärevil, kas ikka jõuame bussile, kuhu olime eelnevalt ostnud piletid. Nimelt sõitsime Lutoni (London) lennujaama aga nagu suurte linnade puhul ikka, asuvad lennujaamad kesklinnast mitmekümne kilomeetri kaugusel. Sõit Lutonist Londonisse kestis kuskil tund ja poolteist. Nüüdsest pean alati meeles seda, et lennu maandumise ja bussi väljumise vahele on mõistlik jätta kuskil tunnine vahe, et ikka kindel olla kas jõuad bussile. 

Londonisse jõudes otsisime lähima kaardi mis näitas, kus suunas asub meie ööbimiskoht. Jalutamist oli palju. Meie tee viis Victoria Coach Stationist kuni Dover Castle hostelini. Tee viis läbi öise Londoni kesklinna. Tee peale jäi ka kuulus Westminster Abbey kirik, mis on tuntud kui kuningapere pulmade pidamise koht.

Westminster Abbey tagant paistis pisike ja armas Big Ben.

Nagu ikka, Olevile meeldivad suured sillad :D

Hotelli jõudsime keskööks. Hostelis oli väga lärmakas aga kuna olime väga väsinud siis meid see ei häirinud. Saime toa täpselt hosteli pubi kohale. Pidu käis kuskil kella kolmeni öösel. Hommikul ärkasin mina kell kaheksa, sest teiselpool tänavat hakkasin ehitusmehed tellinguid ehituselt maha võtma. Olev magas aga sügavalt.

Vaade hosteli sissehoovile.

Töömehed teiselpool tänavat. Oli tore kuulata ühe töömehe vilistamist, vähemalt ühele meeldib töö , mida ta teeb.

Meie Dover Castle hostel. Kokkuvõtteks pean ütlema, et neile, kellele meeldib luksus, sellistesse odavatesse hostelitesse pole asja. See on koht seljakoti ränduritele, kes tahavad hostelis vaid magada. Hommikusöök on hinna sees ja seal pakutakse tüüpilist toast and cereals. Öö kahele läks meil maksma 28 naela ehk siis umbes 32 euri. Magasime 12 inimese toas, neist 6 oli jaapani noored, kes põhilise aja magasid või passisid mobiilis. Mina isiklikult mitmeks päevaks ei tahaks sellisesse hostelisse jääda, just selle pärast, et ma ei julge eriti võõras kohas dušši alla minna. Kui siis peaksin kandma saapaid, et jumala eest sealt mingeid haigusi ei saaks. Aga magamiseks on selline koht väga ok.

Eelnevalt olime paika pannud kohad, kuhu tahtsime laupäeval jõuda. Meie buss Swindonisse väljus laupäeva öösel kell pool kaksteist. Nii et terve laupäevane päev oli meil aega avastada Londonit. Esimese asjana tahtsime jalutada Tower of Londoni juurde. Tee peale jäi Borough turg, kust hüppasime kiirelt läbi. Seal sai näha meeletult palju erinevaid toidukultuure. Kõige ägedam oli kala osakond, kus sai näha erinevaid mereelukaid, keda polnud veel enne näinud. Väga eksootiline kogemus.

Londonis on palju kõrghooneid, mis panevad sind väga väikesena tundma. Arhitektuur on väga vinge.

Olev lubas ehitada meile sellise aiatooli. 

  The Shard kõrghoone 306 m kõrge, 95 korrust. Valmis 2012 aastal. Kolm korda suurem kui Tallinna Radissoni hotell.

Hay's Ln käik Thamesi jõe äärde. Suuna võtsime Tower Bridge peale.

Vaade teiselpool olevale London Cityle.

Tower Bridge on ehitatud 1886- 1894 aastatel. Sild viib Tower of Londonisse. See on Londoni suur vaatamisväärsus. Soovitan soojalt läbi jalutada! Kaugelt vaadates ei saa seda õiget suursugust tunnet kätte. Mega lahe oli vaadata neid tugevaid käsitsi sepistatud neete ja mõelda kui kaua need vastu on pidanud.

 Rõõmus turist, jalad veel ei valuta.

Nagu ikka oleme me Oleviga suured raamatu huvilised ja käime reisidel olles suuremad raamatupoed läbi. Peale Tower of Londonit jalutasime Soho linnaosa poole, kus leidsime raamatupoe. Leppisime aja ja koha kokku, kus siis tunni pärast kohtuma pidime ja läksime siis mõlemad erinevatesse suundadesse.

Mina läksin kohe oma eriala osakonda. Ma imestan, kui vähe erialalisi raamatuid minu erialal leidub. Arvasin, et ainult Eestis on valik pm. null aga ka Londonis suures raamatupoes oli vaid üks erialane raamat, mis maksis 70 naela. Pean vist hakkama ise erialalisi raamatuid koostama.

Edasi jalutasime ringi, et leida mõni muusikapood ja siis see meka tuli. Leidsime tänava, kus iga järgnev pood oli muusikainstrumentide pood. Tänav ise oli kuskil 300 m pikk ja seal oli reaalselt üle 10 poe.

 Mina muidugi vahtisin ilusate meeste pilte. My fav. man David Coverdale.

 Soovitan neid pilte suuremalt vaadata. Väga geniaalne kuulutus kus otsitakse inimesi bändi. Neid kuulutusi oli iga poe ukse juures sadu, kokku poodide peale vist tuhandeid.

Soho on tuntud ka kui paljude teatrite koduna. Iga paarisaja meetri järel asub mõni teater suurte reklaamidega.

Soho piiril City of Westminteri linnaosas asub hiinalinn kogu oma hiilguses. Tegemist on ikkagi uuema aja linnakuga, mis on tekkinud 20. sajandi sees. Linnakus on palju poode, toidukohti, suveniiripoode ja muidugi ka hiina turg. Hiinalinna sünd on alguse saanud hiina meremeestest, kes asusid oma ärisid seal avama. Pärast teist maailmasõda kasvas immigrantide sissevool märgatavalt. Paljud pered on jäänud siiani paikseks.

Sissepääs Hiinalinna.

London National Gallery.

Vaade Big Bennile National Galleryst.

Edasi jalutasime läbi püha Jamesi pargi kuninganna lossini. Pargis oli palju oravaid, parte, hanesid ja teisi uudishimulikke loomi.

Kuninganna lossi juures oli palju turiste. Kaasaarvatud meie.

Edasi jalutasime Harrodsi kaubamajja. Astusime ka sisse. Kaubamaja nägi väga luksuslik välja. Tundsime ennast võõrkehadena, aga me ei olnud ainsad eksinud turistid. Aga meid see ei heidudanud ja tundus, et ka uksehoidjatel oli savi. Rõõmuga lasid nad meid sisse ja veel suurema meelega lasid välja.

Tüüpline ridaelamu Londonis.

Kuna õhtu oli hiline ja õues läks külmaks, otsustasime, et läheme külastame Londoni Hard Rock Cafed. Kuna oli reede ja paljud tähistasid nädala lõppu siis pidime ootama oma lauda 40 minutit. Meile anti piipar (mida meie nägime esimest korda),  mis andis teada millal meie laud vabaneb.

Ootamine tasus ära. Saime sooja koha. Mina muidugi olin ähmi täis, sest nii palju huvitavaid rekvisiite oli seintel. Olev aga andis märku, et istun oma silmarõõmu (bassist Duff Mckagen) vesti kõrval, mida ta kandis oma esinemistel. Kohe panin oma erialase pilgu peale. Ilusad raamitöödeldud taskud olid.

Ja nii lõppeski meie päev Londonis, kindlasti tuleme tagasi, sest palju jäi veel vaatamata. Edasi sõitsime Swindonisse, kus ootas minu armas õe pere.

Swindon asub 120 km kaugusel Londonist. Seda linna võib võrrelda kui Tartut, kuid Swindonis elab kuskil 200,000 tuhat inimest.

Meie esimene trip oli valge hobuse mäele.
Uffington White Horse on Oxfirdshire maakonnas asuva mäe sisse kujundatud valge hobuse kujutis, mis on tehtud rauaajal või hilis-pronksiajal (1000 a eKr - 100 a pKr. Kujutis on moodustatud kaevikutest, millesse on puistatud kriidikilustik. Arvatakse, et kujutis esindas ligidal asuva rauaaegse Uffingtoni lossi ehitajate hõimumärki.

Ilm oli vihmane aga meie ei lasknud ennast sellest morjendada. Vaade oli maagiline ja ilm tegi seda veelgi huvitavamaks. Läbimärgadena asusime tagasi koju, kus tegime endale teed meega.. mmmmm kui hea tunne see on kui saad sooja.

Kergete peres saime palju mängida. Meie Oleviga oleme lego hullud. Tänu sellele vist ei saa me kunagi suurteks. Saime esimest korda elus proovida ka Oculus Rifti. Mina üle 15 minuti ei saanud mängida, sest süda läks väga pahaks.

Kuna olin enne Inglismaa reisi veidi tõbine siis veetsime esmaspäeva tubaselt. Vaatasime kodukinos erinevaid filme ja nautisime teed.

Kui pühapäeval oli olnud vihmane siis järgnevad päevad oli väga ilusad. Päike paistis ja sai palju D- vitamiini ammutada.

Teisipäeval läksime ratastega linna uudistama. Meie päevaplaan nägi välja selline: hommikul viisin Klaara kooli, edasi läksin koju sööma, kell üks läksime sõitma, kell neli läksime Klaarale kooli järgi, siis koju ja edasi ratastega sõitma, kuni tuli õhtusöögi aeg.

Swindonis on palju jalgratta teid, kuid kohalikud neid väga ei kasuta. Pigem sõidetakse autoteel.

Kui googeldada Swindoni linna siis väga palju vihjeid ägedatest kohtadest üleval ei ole. Nii siis pidime palju ringi sõitma, et leida ägedaid vaateid.

Punasest ja tumedast tellisest maju on palju- meie lemmikud

Swindonis on väga palju parke, kus saab teha sporti või käia jalutamas. Inimesed on rõõmsad, viisakad ja sõbralikud.

.

Enne loojangut jõudsime ka Swindoni surnuaeda. Inglismaa surnuaiad erinevad Eesti omadest väga palju. Seal on suurel muruplatsil hauaplaadid mõne kääpaga. Püsi lilli on vähe, pigem lõikelilled.

Swindonis on ka väga palju ägedaid tänavaid, ägedate vaadetega. Muidugi meeldivad mulle värvilised majad, mis näevad ka maitsekad välja.

Meile meeldis ikka mitte GPS-i kasutada, nii et eksisime linnas mitu korda ära. Nimelt on Swindonis palju tupiktänavaid ja suht lihtne on kaotada suund, sest majad on kõik väga sarnased. Tihti ei mäletagi, et kas oled seda maja juba näinud või mitte.

Ühel hommikul tegime full english breafasti: muna, peekon, oad viineritega. Ja no loomulikult kõrvale tee piimaga. Minu lemmik kombo. Seda kirjutades tuleb juba suur tahtmine.

Järgnevatel päevadel üritasime võimalikult palju ringi sõita ja avastada uusi lahedaid parke.

Loojangut nautimas.

Jõuluehtes ridaelamu boks. Seal elavad vist gipsyd.

Ühel päeval leidsime ühe ägeda pargi, kust oli vaade kogu linnale. See sai meie lemmik kohaks. Kahjuks pole sellel pargil mingi nimetust.

Olev sõbrustab armsa koerapoisiga. Koeral oli hammaste vahel pall mida ta Olevile andis, siis ta ootas alandlikult millal Olev talle palli viskab. Väga armas kutsa. Koer omanik oli armas umbes 10- aastane tüdruk, kes tuli sõbralikult oma koera tutvustama. Ja muidugi vabandas ta, et koer nii pealetükkiv. Ajasime natuke juttu, tüdruk sai meie aksendist aru, et oleme kuskilt mujalt pärit. Ütlesime, et oleme Eestist pärit. Tema ütles, et tema on pärit Ungarist aga ta on terve elu elanud Inglismaal. Igatahes ta inglise keel oli väga puhas. 

Olev naudib sügava pilguga linna :D

Meie eelviimasel päeval Swindonis külastasime poode. Swindonis on üks suur firma poodide outlet pood. Mina eriti firma inimene ei ole ja ma ei suuda hinnata neid. Nii, et jätsin palju asju poodi teisi inimesi ootama. Olev käis ka raudteemuuseumis, kus ta tegi ka paar klõpsu.

Kergete juures tegime viimasel õhtul viimased mängud. Mul läks jälle süda pahaks. Nõrk mängur.

Ja oligi juba käes aeg sõita tagasi. Londoni lennujaama starbucksi kohvikus avastasin laest väga tuttava mustri. Täpselt samasugune mida kasutasime tüdrukutega oma fantaasia kollektsiooni mustrina.

Selline oligi meie reis Inglismaal. See reis andis väga palju energiat ja pani unustama ees ootavad kohustused. See oli täielik puhkus koos armsate inimestega. Aitäh oma perele, et saan reisida ja näha uusi kultuure.