Tagasi Šotimaal

Minu viimane postitus lõppes lausega "Kohtume taas, meie kaunis Šotimaa!". Siin ma siis olen, poolteist aastat hiljem, kirjutan postitust taaskohtumisest Šotimaaga. Oma eelmisel reisil seadsime eesmärgi, et järgmine kord külastame seda maad sügisel. Just siis on see aeg, kus maa on kaetud  värvidega, ilm on piisavalt sobilik, et ööbida autos ja selleks ajaks on kadunud kõik tüütud putukad. Oma esimesel reisipäeval otsustasin, et teen endale netivaba puhkuse. See oli parim otsus, mis ma olen lähiajal teinud. Olin täiesti puhas igasugustest uudistest, artiklitest, mis mujalt maailmast tulid. Sain 100% tegeleda vaid hetke igapäeva toimetustega. Tänu sellele tundusid päevad poole pikemad.

1.Päev

Meie lend Tallinnast algas õhtul kümnepaiku. Olin väga elevil, sest sain taaskord seiklema minna. Olime taaskord saanud väga odavad lennupiletid Edinburghi. Kuna Ryanair oli vahepeal muutnud oma pagasi reegleid, otsustasime, et Olev võtab priority pileti, kuna siis saame võtta kaasa 3 kotti. Pidime ära mahutama nädala riided, kaks magamiskotti ja madratsid. 

Lend jõudis Edinburghi kohaliku aja järgi peale kümmet õhtul. Olime broneerinud hotelli lennujaama lähedal, et vähendada õhtust väsimust. Hotellituba oli väga avar. Õhtul mõnulesime voodis, vaatasime telekat ja uurisime, kuidas oleks kõige mugavam linna sõita.

2. Päev

Šotimaa kostitas meid kohe esimesel päeval mõnusate päikesekiirtega. Meie toas oli väga avar aken, kust avanes ilus vaade mägedele. Avasin kardinad ja alustasin oma hommikujoogaga. Väga mõnus oli mõnuleda päikese käes. Kui olin ärksamaks muutunud suundusime hommikust sööma. Kombe kohaselt võtsin korraliku inglise hommikusöögi, kuhu lisasin Šotimaa rahvustoidu haggise. Haggis maitseb nagu verivorst, mis on tehtud lambalihast, igatahes väga maitsev. 

Pärast hommikusööki sättisime ennast valmis, et sõita linna autorenti. Olime seiklusteks valmis!

                                             

Meie koduks sai ruumikas Škoda, plaan oli ööbida autos 4 ööd. Selleks olime piisavalt ettevalmistanud. Põhiline kriteerium oli see, et Olev saaks magada jalad sirgu. Auto oli väga hubane, kuid igal ööl oli nii niiske ja jahe, et pidime auto vähemalt 2 korda öösel käima panema et saada sooja. Pärast igat soojendamist oli uni väga magus kuni selle hetkeni, kui tundsid, et nina hakkab jälle külmuma.

Pärast auto kätte saamist sõitsime Edinburghis asuva vulkaanilise mäe juurde, mille nimeks "Arthur's seat". Plaan oli ronida mäe tippu. Tegelikult pole mägi üldse kõrge (251m), kuid sinna kõndimine oli väga väsitav. Meeles mõlkus vaid mõte, et see on alles meie esimene päev ja esimene mägi. Mäe tipp oli küllaltki kivine ja kaljune, vahepeal pidi appi võtma ka käed. Seekord tuli kasuks meie ronimistreeningud Eestis. 

Šotimaa rahvustaimeks on karuohakas. Erinevaid ohaka liike võib leida igalt poolt. Teel mäele olid aga suured ohakasarnased taimed, mis olid tegelikult astelherne põõsad. Kogemata vastu minnes võid tunda sama valu ja ebamugavust, nagu sõrmevere võtmisel. Minul juhtus seda paaril korral, kui kivi asemel toetasin oma käe põõsasse.

Kui mäel oli käinud, hakkas vaikselt hämaramaks minema. Võtsime suuna Fort William'i peale, kus asub ka Britannia suurim mägi Ben Nevis (1345 m). Olime otsustanud, et ööbime esimese öö Ben Nevise jalamil, just täpselt seal parklas, kus eelmine aasta kogesime kivilaviini võimsat müra. 

3. Päev 

Päev algas kargelt, õues näitas 0 kraadi ja kogu maa oli härmas. Ärkasime päikesetõusuga, nii umbes kella 7 ajal. Sõime hommikusööki ja hakksime sõitma pisikese küla poole, mille nimeks Mallaig. 

Kargust jätkus pikemaks ajaks. Meie teele jäi Harry Potteri filmist tuntud raudteesild "Glenfinnan viaduct", mis oli müstiliselt udusse mattunud. Valgus oli väga mõnus, seetõttu võtsime aja maha ja jalutasime pisikese järve kaldal. 

Pärast jalutuskäiku läksime autosse sööma. Olime autos olnud umbes pool tundi, kui nägin autost vasakul mäe vahelt tulemas mingit lendavat objekti. Objekt aina lähenes. Lendas väga väga madalalt. Küsisin Olevilt, et mis asi see on. Tema nägu oli kirjeldamatu. Silmad punnis peas vaatas ta kuidas kahe mäe vahelt, VÄGA madalalt sõidab meie pea kohalt üle sõjaväe transportlennuk. Õnneks sain asja ka lindile. Minu esimene mõte oli, et no nii, nüüd näengi päriselus ära oma kõige hullema õudusunenäo stseeni, kus lennuk kukub alla. Aga ei, lennuk hakkas vaikselt taaskord taevasse tõusma.

                                 

Edasine sõit kestis umbes tunnike. Tegime vahepeatuse veel sellises koha nagu Portnaluchaig, kus asus imeline rand. Vaade väiksematele saartele oli meeletult ilus. Eigg saar paistis kaugelt nagu suure kanjoni serv.

Šotimaa on tuntud ka kui golfi maana, just seal leiutatigi see. Pole ka ime, igal pool võid näha kauneid rohelisi muruvälju, kus oleks ideaalne golfi mängida. Enne edasist sõitu sättisime autos asju, et asi natuke viisakam välja näeks. Vahepeal tundus meie auto nagu mustlaspesa.

Kui jõudsime Mallaigi, otsustasime võtta teele kohvi ja midagi magusat. Kohalikus tanklas polnud suurt valikut. Õnneks oskas tankla onu meid juhatada pisikesse kohvikusse. Olev tuli kohvikust tagasi megamagusa "Millionaire's shortbread"iga. Kuid see on siiani PARIM shortbread, mis ma saanud olen. Kogu reisi jooksul proovisin ka teiste kohvikute omi, kuid see jäi ikkagi number üheks. Põhi oli tehtud digestivi küpsisest, keskel oli karamelli riba ja peal piimašokolaad. Täielik nauding.

Kui kõhud olid magusast punnis, võtsime suuna Isle of Skyele. Kuna otsustasime, et me Mallaigist praamiga ei lähe, siis sõitsime mööda maismaad tagasi ja sealt edasi ületasime "Skye Bridge" silla, mis ühendab maismaad Skye saarega. Meie teele jäid väga kaunid vaated mägedele ja orgudele.

Tegime vahepeatuse Kolme Õe mägede juures, kus otsustasime, et teeme pisikese matka mäele. Mäe tippu me ei jõudnud, sest lõpuks hakkas hämaramaks minema ja pimeda kätte me jääda ei tahtnud.

Oma teise öö veetsime Portree linna elamuste keskuse parklas. Jõudsime napilt enne sulgemist ning tädid olid nõus meile ka süüa pakkuma. Sõime oma õhtusöögid ära ja läksime autosse filme vaatama. Magama läksime varakult, et hommikul taaskord varakult tõusta.

4. Päev

Hommikul avanes meile vaade Skye saare mägedele, mille tagant tõusis päike. Olime puhanud ja rõõmsad. Öö oli olnud parem kui esimene, sest olime sättinud auto kallakule. Tänu sellele ei libisenud me oma magamismattidelt maha, vaid olime stabiilselt sirgelt.

Hommikuks sõime võileibu ja nautisime vaadet. Päeva eesmärgiks oli minna vaatama "Old Man of Storr" mäge ja ronida võimalikult kõrgele, et saaks ta oma käega ära puudutada. Juba Portree linnast oli näha kauguses ühte teravat mäemoodustist, mille poole hakkasime sõitma. Teel tegime pisikese pausi ühe kose juures. Uurisime kohalikke taimi ja kuulasime vee vulinat. Päike oli juba päris kõrgel ja hommikune kargus hakkas taanduma. Päike paistis soojalt, istusin maha ja lasin päikesel paitada oma nägu.

Jõudsime mäe jalamile umbes kella üheksaks. Tasuta parkla oli autosid täiesti täis, surusime kuidagi oma auto ühe auto ja põõsa vahele. Pakkisime koti vajaliku kraamiga kokku ja asusime matkama. Esimese 200 meetriga oli võhm väljas. Istusime, jõime vett ja nautisime ilma. 

Tipule lähemale jõudes hakkas energia tagasi tulema. Vaated olid nii võimsad, et unustasime igasuguse väsimuse. Ohkisime ja puhkisime aga lõpuks jõudsimegi kohal. Patsutasin vanamehe mäge sõbralikult ja nautisin kivi soojust. Tegime pisikese istumise, sõime ja jõime, kuni kuulsime lennuki müra. Heli aina kõvenes ja lõpuks saime aru, et kuskil on helikopter tulemas. Mäed muutsid heli nii, et hetkeks oli tunne, et koptereid on mitu. Lõpuks tuli mägede vahelt välja kopter, mis tegi paar tiiru mägede ümber. Tegime nalja, et meile vist tuldi järgi.

Pärast matka suundusime Portree linna, kus tegime väikse lõunapausi. Portree linn on väga armas. Seal on palju pisikesi tänavaid, kus asuvad kohalikud poed, pubid ja kohvikud. Pärast lõunat sõitsime autoga Skye saare põhja poole, kus käisime vaatamas Kilt Rock koske. Taaskord olid vaated imelised. 

Kuna jaksu veel oli, otsustasime sõita edasi põhja poole, kus asus Quiraing nimeline mägi. Meil oli aeg umbes 4 tundi enne kui päike loojus. Seega oli meil aega umbes 2 tundi, et jõuda mäe tippu.

Juba poolelt mäelt oli väga kaunis vaade. Meiega nautis olemist paarkümmend lammast, kes veetsid mõnusalt aega rohtu nosides. Tundus, et lambad on kohati paremad matkajad ja ronijad kui meie. 

Tee mäeni oli väga käänuline ja teeolud olid kohati keerulised. Ülevalt mäelt oli väga äge vaade sinka-vonka teedele.

Šotimaal on väga palju aiaga piiratud alasid. Need pole mõeldud inimeste, vaid lammaste piiramiseks. Aedade ületamiseks on ehitatud väravaid kui ka erinevaid nn redeleid, mille abil saab väga edukalt aedu ületada. Samuti on märgata autoteedel erinevaid metallvõrestikuga ülesõidu teid. Ka need on mõeldud selleks, et lambad üle mingi ala ei läheks.

Vahet pole, kus piirkonnas sa Skye saarel asud, iga koht pakub imelist seiklust ja rahu. Võtsime võimalikult palju aega selleks, et istuda ja nautida seda, mis loodus meile pakub.

Ja muidugi on ka mitte nii toredaid seiklusi. Quiraingi mäelt laskudes astusin otse mudaauku. Muda lausa voolas saapa äärest sisse. Auto juurde jõudes lasin Olevil saapad ojas ära pesta. Sellistes olukordades olen õnnelik, et keegi geenius mõtles välja kinnise keelega matkasaapad. Tänu sellele saab saapad kuni ääreni vette panna ja puhastada kogu pealmine osa. Õnneks polnud muda väga palju kahju saapa sisse tekitanud. See seiklus jäi selle päeva viimaseks. Tänu sellele said saapad ilusti järgmiseks päevaks ära kuivada.

Peale matka sõitsime oma magamiskohta. Tahtsime järgmise päeva esimese matka teha Neist Point tuletorni. Seega sõitsime mööda läänekallast alla tuletorni kanti. Öö veetsime tuletorni lähedal ranniku ääres. Terve öö oli näha tuletornist liikuvat valgust.

5. Päev

Tuletorn asub pisikesel poolsaarel, sinna tuleb jalutada jalgsi. Autoparklast tuletornini jalutab umbes pool tundi. Alustasime matka umbes kell 8 hommikul. Olime ainsad uitajad.

Tuletorn asub Atlandi ookeani ääres. Mõtlesin kohe, et pean minema ja katsuma kui külm see vesi on. Ma ütlen, et ma pole nii külma vett kunagi katsunud. Koheselt hakkas mu pea tuikama. Vesi oli selge ja rohekas-sinine. Pärast suplust panin kiiresti saapad jalga ja hakkasin kiirelt kõndima, et eluvaimu jalgadesse tagasi saada. Mõnus nõelav tunne pani tundma erksa ja selgena. Hommikune uni oli koheselt kadunud ja olin täiesti valmis selleks, mida viimane päev Skye saarel mulle pakub!

Meie päeva plaanis oli külastada viskitehast. Edasi sõitsime pisikesse külla nimega Carbost. Selles külas asub Taliskeri viskitehas. Olev läks pani meid ekskursioonile kirja. Meil jäi aega umbes 5 tundi et sõita ringi ja tulla tehasesse tagasi. Otsustasime, et seekord me Fairy Poolsi maha ei maha ja lähme teeme sinna paaritunnise matka. Eelmisel korral, kui reisisime Šotimaal, jäime Fairy Poolsist ilma, kuna sõitsime 500 km vales suunas. Selline eksimus tekkis sellest, kuna meil polnud netti ja offline kaardil oli selle asukoht täiesti umbe kohas... isegi mitte Skye saarel, vaid kesk Šotimaal. Teel Poolsi juurde kohtasime paljude loomadega. Ja oh imet, ka lammastega, kes blokeerisid meie teed.

Fairy Pools oli imeline paik! Mägede vahelt voolasid kosed ja pisikesed jõekesed. Vesi oli ka siin väga sinine ja ilus. Mõtlesin, et kui juba hommik nii hoogsa suplusega algas, siis pean ka selle vee ära proovima. Vesi oli ka siin väga jäine. Aga jahedus andis järjekordse energiasööstu.

Fairy Pools on täpselt see koht, kus sa hakkad haldjatesse uskuma. Kõik ümbritsev loodus on kuidagi salapärane ja kaasahaarav. Sa kõnnid ja kõnnid aga kokkuvõttes sa ei tea kuhu. Fairy Poolsil tegime me oma reisi viimase jalgsimatka.
Viskitehases tehti meile umbes tunnine ekskursioon. Pilte ja videosid saime teha vähe, sest mõningas kohas keelati jäädvustada tehases toimuvat. Pärast tuuri saime maitsta ka tehases valmistatud viskit. Šoti viskile omaselt oli tunda tugevat suitsu maitset, mis mulle meeletult meeldib. Giidi sõnul on Šoti viskid head just selle poolest, et tegemisel kasutatakse puhast Šotimaa mägedest tulnud vett. Õige suitsuse maitse annab põletatud turvas, mida kasutatakse viski valmimisel.

Pärast tuuri sõitsime saarelt mandrile. Oma viimase autos ööbimise kavatsesime teha just seal, kus oli ka meie eelmise reisi viimane öö. Ööbimiskoht asus kauni Lock Lomondi rahvuspargi ääres. Ainus miinus sellel kohal oli see, et see park asus täpselt maantee kõrval ning terve öö oli kuulda automüra. Õnneks olime me päevast nii väsinud, et uni tuli koheselt. 

6. Päev

Kuuenda päeva hommikul tõusime varakult, sest pidime umbes kella 12-ks auto ära viima. Sõit Loch Lomondist Edinburghi kestis umbes 1,5h. Teel Edinburghi nägime vikerkaart, ägedaid linnu ja loodust.

Olime varem endale broneerinud hotelli kaheks ööks. Kuna me polnud varem Edinburghis käinud, otsustasime veeta viimased reisi päevad just seal. Edinburgh oli eelnevalt mulle tuttav tänu J.K. Rowlingu kaudu, kes kirjutas Harry Potteri raamatud. Kunagi nägin BBC intervjuud, mis filmiti tema Edinburghi hotellitoas. Ta rääkis, kuidas ta on just sellest linnast saanud väga palju inspiratsiooni raamatute kirjutamiseks. Sellel hetkel mõtlesin, et pean kindlasti kunagi seda linna külastama.
Paar tundi linnas jalutades saad sa aru, kuidas on võimalik kirjutada selliseid raamatuid. Kogu linna õhkkond on sünge. Tumedast tellisest hooned ajavad lausa hirmu nahka. Kitsad tänavad, ilm, Edinburghi loss... kõik see keskkond annab väga hea pinnase kirjutamaks just sellist raamatut. Igatahes igale Harry Potteri fännile oleks see number üks sihtkoht.

Enne hotelli minekut läksime käisime läbi pisikesest kohvikust nimega The Piemaker, kus pakuti erinevaid traditsioonilisi pirukaid. Kõik pirukad maitsesid väga hästi ja teenindus oli samuti väga meeldiv.

Edasi läksime oma hotelli, mis oli väga hubane ja meeldiv. Meie hotellitoast avanes väga hea vaade mäe otsas asuvale Edinburghi lossile (näeb väga sarnane välja Sigatüüka koolile). Hotellis oli olemas baar ja väga mõnus raamatukogu. Olustik oli väga äge, täpselt selline, nagu oleksid sattunud Dumbledori kabinetti.

Õhtul läksime välja sööma. Meie hotelli lähedal oli palju toidukohti. Seekord otsustasime, et kohalikust toidust on küllalt ja lähme maitseme meie lemmikut- Jaapani kööki. Sattusime sellisesse kohta nagu Hakataya. Võtsime ramenid ja jõime meie lemmikut ploomi veini. Koht oli kitsas kuid väga hubane. Teiste inimeste jutuvada muutis koha väga autentseks.

7. Päev

Viimasel täispikal päeval läksime vaatama Edingburghi lossi. Sisse me ei läinud, sest me polnud piisavalt huvitatud maksma nii kirvest sissepääsuhinda.

Edasi otsustasime minna rahvusmuuseumisse, mis asus jalutuskäigu kaugusel. Teel muuseumisse nägime lõbusaid torupilli mängijaid.

Arvestasime, et muuseumis läheb meil umbes neli  tundi. Kui nüüd ausalt öelda siis sellest jäi VÄGA väheseks. Muuseum on nii suur, et seal jätkub avastamist lausa kaheks päevaks. Valisime kohe alguses välja kohad, mida me kindlasti soovisime näha. Käisime vaatamas tehnika-, moe- ja looduse osakondi.

Viimasel õhtul läksime sööma kohalikku pubisse. Mina võtsin haggise ja Olev võttis fish and chipsi. Me polnud kunagi näinud nii suurt fish and chipsi kogust. Põhimõtteliselt me veeresime hotelli. Hotellis tegime vanni, nautisime veini ja vannipalli, mille olime Lushi poest ostnud. Õhtul tuli telekast Harry Potter ja nii me nautisime oma viimast õhtut Šotimaal.

8. Päev

Viimase päeva jätsime šoppamise päevaks. Käisime külastasime Royal Mile tänavat, kus müüakse kašmiirist salle. Käisime Victoria streetil, mis on tuntud kui niinimetatud Edinburghi Diagonal Alley (šoppingu tänav Harry Pottery filmist).

Käisime vaatamas ka kohvikut nimega The Elephant House, kus kirjutas J.K. Rowling oma esimesed Harry Potteri raamatud. Viimased osad kirjutas ta oma hotellitoas, kuna tema tuntus ei lubanud enam avalikus kohas kirjutada. 

Seal samas kõrval asus ka Koer Bobby kuju. "Greyfriars Bobby" oli koer, kes valvas 14 aastat oma surnud omaniku hauda. Sellest loost on kirjutatud raamatuid, näidendeid ja filme. Pärast jalutuskäiku käisime sõime lõunat, edasi läksime hotelli, võtsime oma asjad ja suundusime lennujaama bussile. Olime rõõmsad ja rahulolevad.

Meie reis Šotimaal oli meeldejääv. Reisimise teeb eriti toredaks see, kui sa saad seda teha koos inimesega, kellega sul on reisides alati hea ja stressivaba olla. Iga päev tõi meie ellu midagi sellist, mida me polnud ette planeerinud. Olime ja oleme ka edaspidi oma reisidel avatud plaanide muutmisele ja naudime seda HETKE milles me parasjagu oleme. Tänu sellele pole hiljem põhjust ka kahetseda. Reisimine õpetab teineteisest tundma ja austama. Samuti õpetab ka rohkem järeleandlikum olema. Ma soovin kõigile, et neil oleks võimalust ja aega avardada oma silmaringi, avastada uusi maid ja kultuure.