Meie šotimaa
Selles postituses kirjutan minu ja Olevi seiklustest, kaunis ja maagilises Šotimaal. Läbitud sai üle 1200 kilomeetri idast- läände. Tunda sai rõõmu, hirmu ja mis kõige tähtsam, rahu. Taaskord saime kinnitust sellele, et oleme üksteisele parimad reisikaaslased. Meil on ühised huvid ja soovid. Suudame üle elada ka kõige ekstreemsemad olud ja jääda samas väga rahulikuks ja nautida seda HETKE.
Meie reis sai alguse Tallinnast, kus sõitsime bussiga Riiga. Tänu filmide vaatamisele läks viietunnine reis väga kiirelt. Samas, peale sõitu oma kannikaid väga ei tundnud.
Glasgowsse jõudsime kohaliku aja järgi kell 23.00. Olime enne broneerinud hotellitoa Holiday Express hotellis, kohe lennujaama kõrval. Olime väga õnnelikud, et olime just lennujaama kõrvale ööbimise võtnud, kuna päev oli olnud nii pikk. Sõit Glasgow kesklinna oleks olnud liiast.
Kohe hotelli jõudes tegime teed, käisime pesus ja ÜRITASIME magama jääda (ärevus oli nii suur, et seda oli väga raske teha). Sellel õhtul võtsime viimast hotelli mõnudest, sest teadsime, et järgmistel öödel me nii hästi ja mugavalt magada ei saa. Samuti polnud me kindlad, kas järgneva nelja päeva jooksul on meil pesemisvõimalusi.
Olev õhtust programmi nautimas.
Olevi viipekeele programm.
2. päev
Järgmisel päeval ärkasime kohaliku aja järgi pool kaheksa hommikul, et jõuda kella kaheteistkümneks autorenti.
Hommikul sõime hotellis tõelist inglise hommikusööki. Imestasin, et nad pakkusid sooja toidu kõrvale ka soojasid croissante mis olid prantsusepäraselt krõbedad ja võised. Tihtipeale pakutakse hotellides nätskeid ja taignaseid croissante. Ja muidugi mina, vana nutellahoolik, määrisin selle mõnusa croissanti peale, et veresuhkur oleks ikka stabiilselt laes.
Pärast hommikusööki saime veel tunnikese hotellitoas lebotada.
Vaade hotelliaknast- kuuritaolise ehitise kõrval olid kaks väga naljakalt pügatud hekki. Šotimaa tahtis meid koheselt üllatada.
Edasi sõitsime bussiga number 500 Glasgow kesklinna. Bussipeatus asus ägeda autoviadukti all. Alati on lahe vaadata massiivseid ehitisi ja mõelda, et kui palju tööd tehakse selliste ehitiste rajamisel. Bussipilet maksis kahele kokku 16 naela. On olemas ka odavam variant minna buss number 77-ga, aga see teeb tunniajase tiiru ja peatab igal nurgal.
Glasgow bussijaamas olid üleval hoiatussildid, et meelde tuletada inimestele et liikvel on bussid- wow milline üllatus. Aga tundub, et igal sammul kuhu meie tee viis, olid üleval erinevad hoiatussildid ja meeldetuletused, et inimene suudaks suurlinna müras aru saada ja endale meelde tuletada, et teda varitsevad ohud.
Auto rentisime Enterprisist. Nelja päeva rent oli umbes 170 eurot, pluss siis võeti 200 naela tagatisraha. Auto oli Vauxhall Astra (ehk siis Opel Astra) ja see oli nii korras, et tundus et on tutikas.
Suuna võtsime Edingburgi peale, mis on ka Šotimaa pealinn. Linna sisse me sõitma ei hakanud, vaid sõitsime kiirteelt maha põhja poole, kus tahtsime näha kuulsat silda Fort Bridge. Sild valmis 1890. aastal, ning selle pikkus on üle 2 kilomeetri. Sild on mõeldud rongidele ja statisika järgi sõidab sealt päevas üle umbes 200 rongi. Sama silda on kujutatud ka Šotimaa eriväljalaskega 5- naelase tagaküljel.
Olev silla üle imestamas
Edasi suundusime rahvuspargi poole. Šotimaal läheb jaanuaris pimedaks umbes kella poole viie ajal. Tee oli päris väsitav, kuna poole tee peal tuli lumetorm ja paljud teed suleti. Pidime ootama umbes tund aega, kuni ilmaolud läksid paremaks ja tee avati taas. Šotimaal pole kohustuslik ei lamell- ega naastrehvid. Tee oli libe ja kogu Šotimaale anti lumetormi hoiatus ja kästi võimaluse korral koju jääda.
Õnneks leidsime peagi teeäärest ühe mõnusa kohviku (mis oli selleks ajaks juba suletud), mille kõrval oli suur autoparkla, mis oli lumest puhtaks aetud (lund oli isegi eestlase jaoks pääääris palju). Otsustasime, et jääme ööseks sinna, sest hommikul on hea võtta kohvikust kohvi, käia tualetis ja jätkata päeva. Olime võtnud Eestist kaasa magamiskotid. Olev kartis küll, et meil hakkab autos magamisel väga külm aga umbes südaööl oli õues juba plusskraadid. Öösel soojendasime autot kolm korda. Õhk oli jahe ja niiske. Minul oli väga keeruline magama jääda, kuna lapsepõlves vaadatud õudukad on mu psüühikale tugeva jälje jätnud. Kujutasin ette kuidas Šoti metsakollid tulevad ja koputavad aknale, meie heas usus avame ukse ja siis nad viivad meid kaugele kaugele metsa, kus nad meid piinama hakkavad. Lohutasin ennast sellega, et Šotimaal pole suuri metsi.
3.päev
Hommikul ärgates oli tore üllatus. Otse meie auto esiaknast paistis kaunis mägi. Parklasse oli tulnud juba esimesed kohvikukülalised. Ärkasime, sõime, jõime kohvi ja alustasime oma kolmanda päevaga.
Hommikusöögiks sõime võileibu ja muidugi meie lemmikuks saanud ube tomatikasmes ja magustoiduks meie lemmikuid küpsiseid.
Enne teele minekut nautisime ka lumerõõme, sest Tallinnas polnud me tükk aega lund näinud.
Kolmandal päeval oli plaan külastada Loch Nessi ja seriaalist Oruvaliteja teadatundud lossi. Vaikselt hakkasid paistma ka suuremad mäed. Tore oli kõrvalt vaadata Olevi reaktsooni, kes pole suuremat mäge näinud kui on seda meie armas Munamägi.
Kui jõudsime kohta, kus oleks pidanud tee viima lossi juurde, tuli välja, et tee on kinni ja lossi ei saagi vaatama minna.
Edasi viis tee meid Loch Nessi äärde. Teel Nessi juurde nägime ära Šoti mägiveised ja suure karja lambaid. Loch Nessi ääres olid väga kaunid lumised mäed ja teed mida mööda sõitsime olid kitsad. Vaikselt pilvede vahelt oli näha päikese kiiri, mis kaugelt laskusid Nessile. Väga maaliline ja rahustav vaatepilt. Terve aeg üritasime ikka salamisi Nessi koletist näha.
Kolmanda päeva õhtuks võtsime suuna Kolme Õe mägede poole. Teed looklesid läbi kaunite lumiste mägede. Väga keeruline oli jälgida seda kaunist loodust autoaknast, kui teed, mida mööda sõidad, on väga auklikud ja täis lahtist kruusa. Iga kord kui keegi möödasõitu tegi, hoidsime mõlemad hinge kinni. Kohalikud sõidavad maasturitega ja nende jaoks pole suured augud teel mingi probleem. Šotimaa riigiteid võib võrrelda kasvõi meie külavahe teedega, mida hooldatakse korra 10 aasta jooksul. Kuna Šotimaal on väga keerulised ilmastikutingimused, on ka teehooldustöid väga keeruline teha. Meie reisi põhilauseks saab "Veerõ bääd rood!"
Niisiis tegimegi mitu vahepeatust, et võtta aeg ja nautida vaadet.
Pärast looduse nautimist hakkasime otsime magamiskohta. Suuna võtsime Isle of Skye peale. Otsisime sobilikku parklat, kuid aeg läks nii kiirelt, et paari tunni pärast avastasime, et oleme kohe kohe jõudmas saarele. Saarele saab sõita mööda Skye silda. Hoidsime pöialt, et sild on ikka lahti, sest halva ilmaga pannakse sild kinni ja saarele saab siis vaid praamiga...kui sedagi. Mägedevahelised külad enne saart on lihtsalt nii hingematvad. Sellinne tunne, nagu oleksid jõudnud maale, kus elavad vaid viimsed mingist suuremast katastroofist ellujäänud inimesed. Koht nimega Ault A'chruinn jättis minu hinge kustutamatu jälje. See koht oli nii VÕRRATU, et ma ei suutnud sellest ühtegi pilti teha. See maagiline vaade Loch Duichile ja mägedele...Sellinne vaade paneb sind mõtlema, et kui palju meil jääb elus nägemata. Sellise vaate nimel olen ma nõus terve elu makarone sööma.
Õhtul enne loojangut jõudsime magamiskohta. Leidsime google mapsi järgi karavaniparkla, kuid olime ainsad, kes seal ööbisid. Ööbijatele oli olemas küll tualetid ja pesemiskohad, kuid kuna polnud hooaega, siis olid need ka kõik kinni.
Öö oli taaskord niiske ja jahe. Seekord soojendasime autot kaks korda. Hommik algas varakult, umbes kella poole kaheksa ajal, kuna eelmine õhtu olime juba kella kümnest magama läinud. Hommikut süües jälgisime auto esiaknast loodustelekat. Vaatasime, kuidas kari lambaid heinamaale tulid . Öö olid nad veetnud metsatukas, kuna terve öö sadas padukat.
Pärast hommikusööki panime masinale hääled sisse ja läksime karavaniparkla lähedal olevat pisikest linna vaatama. Linn oli vaikne ja tänaval nägime vaid paari inimest. Avatud oli infopunkt, kus saime kasutada tasuta netti ja küsida nõu, kuhu ja mida vaatama minna. Peatänaval olid pisikesed matka- ja suveniiripoed turistidele, mis olid küll lahti aga tundus, et mitme poe peale vaid üks müüja. Linna külje all asus kaunis laht, mille ääres asusid mitu kohvikut, mille terrassilt sai nautida vaadet lahele.
Enne reisile minekut panime paika vaid mõned kohad, mida soovime näha. Isle of Skye puhul märkisime ära vaid saare. Otsustasime, et kohapeal uurime ja vaatame mida vaatama lähme. Olime googeldades näinud pilte saarest, kuid mitte midagi sellist, mida me nägime kohapeal. Kuna olime saarele jõudnud pimedas, polnud me näinud mägesid, mis meid ümbritsesid. 4 päeva eesmärgiks oli avastada saart. Infopunktis leidsime koha nimega "Old Man of Storr". Vana mägi, mis näeb välja nagu vana viikingi mees.
Enne mäele jõudmist tegime mitu vahepeatust, et nautida loodust. Iga paari kilomeetri järel on olemas nn taskud, kuhu saab autod parkida. Esimesel pealtusel läksime kaema mägioja. Oja oli vaatama tulnud ka teised turistid, sealhulgas kaks jaapani tüdrukut, keda kohtasime ka teistes peatustes. Lõpuks juba tekkisid kindlad näod, keda juba tundsid ja viisakusest lehvitasid või naeratasid, ikkagi ju naudime kõik koos seda kaunist maad. Igatahes tundus, et kõigil on meeleolukas puhkus.
Tee vanamehe mäeni oli looklev ja kaunis. Paremal pool teed oli näha merd ja pankrannikut. Olime rannikuäärse vaatamisega nii hoos, et panime mööda vanamehe mäest. Niisiis otsustasime vaatama minna Aussichtsi vaateplatvormi, kus avaneb vaade Lealt kosele ja rannikuäärsele.
Kui platvormil käidud sõitsime tagasi Old Man of Storri poole. Autoparkla mäe juures oli pisike ja isegi hooajaväliselt oli peaaegu täis. Autoparklast tuli meil kõndida paar kilomeetrit üles mäkke. Aega võttis umbes tunnikese. Poole mäe pealt tuli meelde, et olime autosse unustanud veepudeli. Õnneks polnud mäel lumi sulanud ja meil oli võimalik süüa lund ja juu vett, mis tilkus samblavaiba alt.
Vaade ülalt oli väga äge, meiega koos matkasid ka teised jaapani noored. Kuuest noorest viiel olid jalas lumivalged tossud ja kuues neist kandis kontsakingi, vot see on tase.
Veetsime mäel umbes tunnike ja siis hakkasime minema tagasi, et hakata otsima kohta kus osta õhtusööki.
Teed olid väga käänulised ja palju võis märgata märke, mis andsid märku, et võiks hoogu maha võtta. Isle of Skye teed olid paremas seisukorras kui ülejäänud maismaa teed. See on ka sellest tingitud, et saar on turistide seas väga populaarne ning nad näevad, et raha peaks just saarele paigutama.
Plaanisime ööbima jääda Suurbritannia kõige kõrgema mäe Ben Nevise jalamile. Otsustasime, et õhtusöögi kraami ostame Fort Williamsist, mis asub Ben Nevisest poole tunnise autosõidu kaugusel. Enne käisime vaatmas ka Eilean Donani lossi.
Lossist Fort Williamsisse sõitsime umbes poolteist tundi. Õhtusöögiks võtsime taaskord purk ube. Lisaks ostsime valmis grillitud kanafileed, mis maitsesid mega hästi ja said meie lemmikuteks.
Ööbimiseks leidsime Ben Nevise jalamil oleva Glen Nevise restorani parkla. Jõudsime sinna kottpimedas, nii et pilte me vaatest ei jõudnud teha. Läksime taaskord varakult magama, et järgmine päev varakult ärgata. Kella nelja ajal öösel ärkasin üles väga kõva kõuemürina peale. Õues oli tõusnud tuul, sadas vihma ja autole kukkusid väiksed kuuseokaste ja okste tükid. Mürin oli kaugel ja läks aina kõvemaks, kuni käis väga vali pauk, millel järgnes pikk mürin. Selle peale oli tõusnud ka Olev. Arvasime, et tegu on äikesega, kuid see jäi ainukeseks. Mõne hetke pärast tulime sellepeale, et see oli hoopis kas lume- või kivilaviin. Kuna Ben Nevis on väga järsk siis talvekuudel on lume- ja kivilaviinid väga sagedased. Igatahes minul oli hiljem väga keeruline magama jääda.
5. päev
Viies päev oli meie viimane seikluspäev looduses. Järgmisel päeval pidime olema hommikul kella 12.00 ajal Glasgows, et anda ära rendiauto. Olime kaardil märkinud ära Glenfinnani viadukti, mis sai kuulsaks Harry Pottery filmist. Viadukt avati 1901. aasta 1. aprillil. Ben Nevisest viaduktini oli pooleteise tunnine sõit.
Ronisime Oleviga viadukti lähedal olevale mäele, et näha viadukti kõrgemalt. Mäel oli VÄGA tuuline, pidin mitu korda kükitama, et tuul mind ümber ei lükkaks.
Kui viadukt oli üle vaadatud, läksime lähedal asuvasse külalistemajja, kus asus pisikene kohvik ja suveniiripood kus sai osta igasugust nänni, kaasaarvatud ka Harry Potteri fänni asju. Kohvikust võtsime teed ja nautisime vaadet orule ja mägedele.
Külaliste maja tualetis võis kohata nii mõndagi. Muidugi ei puudunud seal ka eraldi külma- ja kuuma vee kraan. Ühes kraanist tuli keevat vett, teisest jäätükkidega külma vett. Ühesõnaga - said ise valida kuuma- ja külmavilli vahel.
Kuna meil polnud internetti ja olime mäpsi endale eelnevalt allalaadinud koos asukohtadega, siis järgisime ja usaldasime meie poolt pandud tähiseid. Kuna rohkem märkmeid meil polnud välja arvatud Fairy Pools, mis meie kaardi järgi pidi asuma lääne rannikul Loch Lomondi rahvuspargist lääne pool siis otsustasime, et lähme käime sealt läbi. Sõit sinna kestis umbes kolm tundi. Teed olid kitsad ja tundus, et oleme sattunud Šotimaa kõige väiksematele teedele. Teed olid reaalselt ühe auto jagu laiad ja kui mingi auto tuli vastu pidid leidma tasku või teise ristmiku, kus oma auto keerata. Lõpuks oli jäänud sihtkohani pool tundi kui avastasime, et seda teed mööda me küll ei saa minna. Tee oli üleujutatud. Tee kõrval olev järv oli tee arvelt ennast suuremaks paisutanud. Mõtlesime, et mis seal ikka, hakkame sõitma lõuna poole, et otsida kohta kus ööseks jääda. Pidime leidma koha Glasgow lähedal, et kui hommikul varakult ärkame siis jõuaksime ilusti kella 12-ks autorenti. Hiljem Glasgow hotellis avastasime et Fairy Pools asus hoopis Isle of Skye'l. Naersime kõhud kõveras aga see-eest saime korralikult seigelda. Võtsime suuna Loch Lomondi rahvuspargi poole. Mõtlesime, et enne ööd otsime hea ööbimiskoha ja siis vaatame söögipoolist. Paljud karavaniparklad olid suletud, kuna hooaeg on kevadel, suvel ja sügisel. Teeäärsed rekkaparklad tundusid maanteele liiga lähedal. Suuremates külades ja linnades olid parklates hoiatavad märgid, et üleöö parkimine keelatud. Sõitsime ja sõitsime aina lõuna poole. Järsku nägime maanteelt ägedat parki, mis oli aiaga piiratud. See ees, küll maanteele lähedal oli suur autoparkla.
Enne paikseks jäämist käisime läbi tanklast, kus ostsime söögipoolist. Siis sõitsime tagasi parklasse. Enne õhtusööki tegime väikese tiiru pargis. Kaardilt vaadates oli park väga väga suur.
6. päev
Viimane öö autos oli kõige meeldivam. Oli soe ja niiskust võrreldes teiste öödega palju vähem. Muidugi pidime autot soojendama. Imestasime, et meie seljad polnud autos magamisest valusaks jäänud.
Kella 12-ks sõitsime Glasgowsse, et seal ära anda rendiauto. Kui auto oli antud, oli meil kaks tundi aega, et saaksime minna hostelisse. Niikaua tiirutasime linnapeal, läksime võtsime kohvikust kohvi ja midagi ka hamba alla. Kõikjal toidukohtades oli olemas prügi sorteerimise võimalus. Eraldi sai sorteerida ka erinevat plastikut. Jälgides inimesi, siis suurem osa neist võtsid selle aja ja sorteerisid oma prügi.
Kesklinnas olid paljud tänavad muudetud nätsualleedeks.
Pärast tiirutamist hakkasime jalutama hosteli poole. Hostel asus kunstikooli kõrval (jah just see kool, mis paar kuud tagasi maha põles). Kunstikooli ees võis näha väga palju rattaid. Rattaparkla oli ratastest nii täis, et paljud pidid oma rattaid kinnitama kas liiklusmärkide postide või aedade külge.
Hostelis elasid põhilised kunstikooli tudengid. Meie toa aknad olid sisehoovi poole. Kui akna avasime, kostus väga kaunis linnu laul. Nagu oleks keset talve kevade paradiisi sattunud. Hostelis käisime pesus ja vaatasime tunnike telekat. Siis suundusime linna, et tutvuda vaatamisväärsustega. Kuna autosõit oli meid väsitanud, ei hakanud me suurt tiiru tegema ja läksime varakult hostelisse puhkama. Õhtuks võtsime pudel veini ja "fish and chipsi". Hostelis saime lõpuks internetti ja saime teatada lähedastele, et oleme elus!
7. Päev
Seitsmenda päeva pühendasime me Glasgow vaatamisväärsustega tuvumisele. Hommikust sõime hostelis, mis oli rootsi lauana ja valik oli väga lai. Pakkuti isegi haggist. Esimesena võtsime suuna Glasgow ülikooli peale. Teel sinna nägime väga ägedaid maju.
Glasgow on väga roheline ja kaunis linn. Et jõuda ülikoolini pidime minema läbi suure pargi, kus inimesed tegid hommikujooksu, jalutasid koertega ja mõni kiirustas tööle või kooli.
Nagu ka Manchesteris, kohtasime tänaval väga palju prügi. See tuleb sellest, et seal visatakse prügikotid ukse taha, kust prügiauto võtab need enda auto peale. Seal ei mõelda aga sellele et öö jooksul suudavad rotid ja muud elukad kotid katki teha ja kogu su prügi vedeleb keset tänavat. Näiteks ühe maja ees keset kõnniteed vedelesid naiste hügieeni asjad. Vot see on asi, mida ma ei hakka mitte kunagi mõistma.
Ülikooli kõrval pargis oli ka päevi näinud betoon-skatepark. Veetsime natuke aega ka seal. Õues oli veel endiselt hommikune kargus. Muru oli kastene ja õhk karge.
Glasgow ülikool on ehitatud keskajal 1451. aastal ning tegutseb tänase päevani. Ülikooli üks vilistlane on William Thompson, kes on tundud kui iiri-šoti füüsik, matemaatik ja insener lord Kelvin, kelle järgi on nime saanud ka temperatuuri mõõtühik. Kelvin on olnud ülikoolis nii õpilane kui ka lektor. Lisaks temale on Glasgow ülikoolis käinud majandusteadlane Adam Smith, anatomist ja arst William Hunter ja hollywoodi näitleja Gerard Butler.
Ülikoolis asus ka William Hunterist nime saanud Hunterian muuseaum, mida sai külastada tasuta.
Ülikoolis ja muuseumis käidud, võtime suuna jõe poole, mis lookleb läbi linna. Jalutades kohtasime Glasgow kunstimuuseumi.
Jõe ääres asuv kontserdimaja
Šotimaa BBC telemaja ja kauguses paistab tehnikamuuseum. Kuna muuseumi hakati tunni aja pärast juba sulgema, otsustasime, et ei hakka sisse minema. Jalutasime edasi kesklinna poole, et minna sööma.
Teel linna nägime veel ägedaid ehitisi, tänavakunsti ja vanaaegset kraanat.
Linnas läksime esimest korda Taco Belli. Tacod olid mega maitsvad aga kõhtu täis ei saanud. Kuna järjekord oli nii pikk, siis ei viitsind enam midagi juurde tellida. Linnas tiirutasime veel ringi riidepoodides. Käisime läbi ka Hard Rock Cafest, kus võtsime paar õllet. Maksin oma Swedbanki kaardiga, kui järsku baarman ütles, et misasja kus sa pärit oled, mul on samasugune kaart. Ütlesin, et oleme Eestist ja ta hakkas muigama. Tuli välja, et ta oli lätlane, kes juba mitmendat aastat Šotimaal elab.
Õhtul lubasin, et võtame take away-na Šotimaa rahvustoitu haggist. Kindluse mõttes võtsime lisandina kartuleid, et kui haggis ei meeldi siis saab kartulist kõhu täis. Haggis on lamba sisikonnast koosnev käkk. Kogu kraam on pandud looma mao sisse. Igapäevaselt süüakse seda aga vorstina. Haggis maitses üllatavalt hästi, tunda oli ikka seda lamba nn õrna kasuka maitset.
Viimase päeva hommikupooliku kulutasime Olevi tossude otsingu peale. Käisime peaaegu kogu Glasgow kesklinnas olevad jalatsipoed läbi. Olevil oli VÄGA kindel soov saada Conversi kõrged nahast ketsid, mida Eestist ega Soomest pole leidnud. Peale mitmetunnist rännakut leidsime just need õiged. Pärast shopingut oli meil bussini aega umbes tunnike. Bussijaama juures asus armas pisike söögikoht, kus võtsime viimased joogid. Olev ostis väga head suitsust Šoti viskit. Teadsime juba sellel hetkel, et jääme Šotimaad taga igatsema. Meenutasime oma seiklusi ja lubasime üksteisele, et tuleme peagi tagasi. Lennujaama läksime bussiga, mis tegi pikema tiiru. Üritasime äraminemist viimse piirini viia. Lennujaama jõudes oli lennuni aega paar tundi. Võtsime lennujaamast kohvi ja kooki, ning tähistasime meie kordaläinud seiklust Šotimaal.
Kui eelnevas Manchesteri postituses kirjutasin, et Manchester on linn kus tahaksime elada siis Šotimaal tahaks igalpool elada- linnas, maal, külas. Šotimaa jättis väga positiivse mulje. Vihmast ja tuulest hoolimata oli kogu reis südantsoojendav. Šotimaa on koht, kus leiad looduse ilu ja võimsust, hingerahu ja teed, mis on halvas korras.
Kohtume taas, meie kaunis Šotimaa!
Kommentaarid