Manchester- linn kus tahaksin elada
Üle pika aja teen siis siia ühe postituse. Alguses mõtlesin, et kas teha uus konto või kasutada mõnda muud blogimis võimalust aga jään ikka enda vana hea blogi juurde. Kuna meie Manchesteri reisist on nii palju pilte, siis häbi oleks neid kõiki facebooki või instagrammi postidada, nii siis panen kõik pildid ja videod siia üles.
Need kolm pool päeva Manchesteris olid nagu unenäos, võibolla tuli see sellest, et nii palju oli vaadata. Alustuseks võib öelda, et Manchester on ainus linn Euroopas, kus ma tundsin ennast nagu kodus.
Päev 1
Meie lend Manchesterisse väljus kolmapäeva õhtul Tallinna lennujaamast, kuni sinnani oli meil selge ainult see, et esimesel õhtul ööbime Manchesteri lennujaamas, ülejäänud oli nagu lotomäng. Me ei olnud saanud öömaja järgmisteks päevadeks ei couchsurfingu ega facebooki abiga. Kuna me oleme kaks koonrit ja tahame võimalikult vähe välja käia siis algselt välistasime kõik hostelid ja hotellid.
Olevi jaoks oli lennureis esmakordne kogemus (reisilennukiga), nii koomiline oli vaadata tema emotsioone, ta oli nagu väike laps kellele oli antud kilo komme ( üli hüperaktiivne, pluss pupillid olid suured nagu narkomaanil). Ta imestas, et pagasikontroll oli nii lihtne ja kiire. Oleks nagu rohkem läbiotsimist tahtnud... ;) :D. Kuna me ei tahtnud mingi hinna eest lennust maha jääda, läksime ikka 1,5 tundi varem lennujaama, ootamist oli korralikult... Lennukil kohtasime Tõrva inimesi... kui suur peab olema tõenäosus, et sa valid täpselt sama päeva ja lennu ?? :D
Manchesteri lennujaama jõudes oli tunne, nagu oleksime ikka Eestis. Kogu lennujaam tundus kaardilt palju suurem aga kohapeal tundus see sama suur nagu Tallinna oma. Kuna meie esimese öö koduks sai lennujaam, siis võime öelda, et nüüdsest võime kinnisilmi seal tuure korraldada.
Meile jäi seal umbes 7 tundi magamiseks , kuid kokkuvõttes suutsime mõlemad ainult 2 tundi magada.
Meile jäi seal umbes 7 tundi magamiseks , kuid kokkuvõttes suutsime mõlemad ainult 2 tundi magada.
Päev 2
Turistidel on Manchesteri väga lihtne külastada. Igal pool on väga abivalmid inimesed, kes iga hinna eest tahavad, et sa oma küsimusele ka vastuse saaksid. Lennujaamas on lisaks infotahvlitele ka paypoint punkt, mis näeb välja nagu eesti infopunti putka, sealt saab osta pileteid ja küsida lisainformatsiooni. Transport on siin võrratu. Lennujaamast sõidavad linna bussid, trammid, rongid. Kõikide peatused on kas lennujaama kõrval või sees. Meie kasutasime esimesel päeva linna minekuks double-deckerit, ühe pileti hind oli kuskil 3 naela (odavam kui rong).
Bussiga sõit kestis kuskil tunnike. Tänu pikale sõidule saime vaadata äärelinna maju, koole ja muidugi ka kohalikke inimesi. Nii äge oli vaadata inimesi kes uniste nägudega kas kooli või tööle sõitsid. Kõigil lastel olid inglismaale kohaselt seljas koolivormid, no sellised tüüpilised (seelik, valge pluus, kampsun, ülikond, lips). Linna jõudes ei olnud ikka veel kohale jõudnud, et olemegi nüüd Manchesteris :D.
Esimese asjana otsisime kohta kus saaks traditsioonilist inglise hommikusööki süüa. Aga selle söömine jäigi meie unistustesse... me lihtsalt olime pea laiali otsas ja ei teadnud kust otsimist alustada. Nii läksimegi lähimasse Subwaysse võileiba ja kohvi jooma.
Vaatasime aknast inimesi ja arutasime kahe riigi vahelisi erinevusi... kui siis tuli esimene hämming... õues oli väga niiske ja jahe ilm (kuigi päike paistis) aga inimesed käisid ringi sandaalide ja lühikeste pükste või seelikutega (meil endal oli pikad püksid, pusad ja joped seljas). Seda paljalt ringi käimist saime näha terve päeva vältel.
Pärast söömist hakkasime sammuma MOSI poole, see on siis Manchesteri teaduse ja tööstuse muuseum. Kuna muuseum avati alles kell 10, jalutasime niikaua linnas ringi ja avastasime ägedaid kohti. Esimesena leidsime ülesse hiinalinna, see oli uskumatult äge koht (eriti õhtul). Seal oli tänavate viisi erinevaid toidukohti ja poode, kus sai osta head ja paremat. Hiinalinna keskmes oli tilluke hiina park, traditsioonilise silla ja katusealustega. Väga uhke oli ka hiinalinna kuulutav silt, mis oli tehtud puidust.
MOSI poole jalutades jäi tee peale väga ägedaid ehitisi, suuremalt jaolt punasest tellisest majad. Ühed uhkeimad oli Midlandi hotell ja Hiltoni hotell (kõrge klaasis). Kõndisime mööda ka Brew Dogi pubist, kuhu plaanisime õhtul ka minna.
Siis jõdsime kanali äärde, kus avastasime üli ägeda rongisilla..see kõik nägi välja nagu 18 sajandi tööstuspiirkond.
Kanali ääres jalutades nägime üle kanali YHA hostelit :D .. Tegime enne väikese tiiru ümber kanali ja siis hüpasime läbi hostelist. See oli esimene koht kus saime korraliku Wifit kasutada. Hostel tundus ok, aga sinna me ei jäänud, kuna oleksime pidanud eraldi tubades olema.
Kell oli saanud 10 ja siis seadsime sammud MOSI poole. Siinkohal peab ära mainima, et kõik muuseumid, kirikud ja muud vaatamisväärsused on Manchesteris tasuta, siin kehtib aga annetus süsteem. Terve reisi vältel nägime väga palju erinevaid annetuskaste, kõige naljakam oli üks annetuskast ühe külakese pubis. Korjati raha kohaliku kriketi meeskonna hüvanguks :D Tänu sellele tekkis mõte, et paneks enda tarbeks ka mingi annetus kasti ülesse..(kui aga sina tahad mind toetada, siis küsi mu pangakonto nr facebooki sõnumitest. :D ).
MOSI on koht kus peaks iga inimene ära käima, kes huvitub kas või natuke teadusest ja tehnoloogiast. Minu suureks lemmikuks sai tekstiili osakond, kus oli välja pandud puuvilla vabrikute masinad, erinevad kangad 18. sajandist jne. Äge oli ka üks esimesi arvuteid, mis ei mahuks meie suurde tuppagi ära, ekraan oli sama väike nagu nutitelefoni ekraan. Ja siis veel see protsessor...:D
Lõpuks nägin ära ka masina, mis kudus sukki. JA siis pluus mis oli tehtud võilille seemnetest...no lihtsalt ei ole sõnu :D. Mul oli tunne, et oleks ikka pidanud siia eelmine aasta tulema, sest nii palju oli vaadata, mis oleks just eelmisel aastal koolis vajalik olnud :D. Lisaks tekstiili ja arvuti osakonnale oli ka aurumasinate ja lennukite osakond... Lihsalt NII palju oli vaadata. Siinkohal võib öelda, et pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna ja et minge ise kohale.
Pärast pikka kolmetunnist MOSI külastust tahtsime kiirelt midagi hamba alla. Kuna Manchesteris on ka KFC, siis oleks patt mitte sinna minna. See oli esimene kogemus ja ega ma midagi selle kohta eriti ei teadnud, kui seda, et seal pidi üli hea paneeritud kana olema. Mõtlesime siis, et kui võtta siis ikka täiega. Nii siis võtsime Pere eine, kus oli paneeritud kanad, pooleteise liitrine jook, 4 pakki friikaid ja kaks kaussi kastet (oad tomatis). Kuna kohapeal oli üli palju teisi toidukohti, sealhulgas rahvast, siis mõtlesime, et lähme peame väikese pikniku. Leidsime üli mõnusa spoti suurte elumajade vahel, tunne oli nagu NYC-is :D.
Seni oli kõik helge ja ilus, kui ma panin esimese kana suhu....See oli pettumus:D Ma loll ei teadnud, et see kana oli paneeritud KFC kombe kohaselt koos kondiga. Pean ära mainima, et minu jaoks on kondiga kana ÕUDUSUNENÄGU, ma ei tea, aga minu jaoks on see kõige hullem kogemus :D ( Ma ei suuda aru saada kuidas inimestele meeldib süüa liha koos kondiga). Olev aga vaatas mind nagu lolli ja siis tal tuli ka meelde, et oi kurat :D :D.... Aga ega ma siis söömata jäänud, üritasin siis preili kombel seda kana kätte saada, mis oli IME HEA MAITSEGA :D.
Kõhud täis, suundusime Manchesteri John Rylandsi raamatukokku. Uskumatu koht, tunne oli nagu Harry Pottery filmis. Ja seal avastasime, et meie fotoka mälu on juba täis :D (tänu videodele, mis tegime MOSIS). Aga õnneks oli meil mobiilid ja tahvlid, millega siis kordamööda klõpsutasime, sest kõikide seadmete akud olid hakanud otsa saama :D. Siis avastasime, et me ei saa enne neid ka laadida, kui meil on olemas adapter - nimelt on neil ju teistsugused pistikud.
Raamatukogus oli üli äge atmosfäär. Kõik koridorid olid hämara valgustusega, just nagu oleksid selles ajastus, mil see hoone ehitati. Välja oli pandud ülivanad raamatud, lisaks veel üks tükk piiblist, mis oli umbes 150. aastast .
Pärast raamatukogu olime nii vässud, et hakkasime siis öömaja otsima. Otsustasime, et lähme vaatame Hattersi hostelit. Hostel osutus üli normaalse, kõik meie kartused said ületatud. Saime nari ühes kaheksases toas. Toanaabrid oli üli normaalsed, ei mingit lärmi. (Üks ainult tegi kahtlaseid hääli hommikul :D ) Mulle hullult meeldis hosteli lift, meil Tallinnas võiks ka olla..
Kuna hostel oli kesklinnas, siis kõik vajalik käe-jala juures. Panime oma asjad siis kappi luku taha ja läksime avastama õhtust Manchesteri. Kuna meie akud olid tühjad siis pilte me ei teinud. Õhtul külastasime siis Brew Dogi pubi, Olev proovis ära majaõlle ja Libertine black alei. Mina võtsin moccachino stouti. Kuna ma olin nii väsinud, siis kõik õlled tundusid mulle ÜLI kanged ja mõrudad.
Päev 3
Teine päev algas meil väga mõnusalt, olime puhanud ja rõõmsad. Vaikselt hakkas kohale jõudma, palju me olime näinud ja palju meid ootab ees. Hommikut sõime hostelis. Päeva plaaniks oli käia võimalikult palju muusikaga seotud kohtades.
Meie hostel asus kesklinnas Piccadilly vahetus läheduses. Seal asuvad paljud tundud vinüülplaadi poed nagu nt Piccadilly records. Tunne oli üli äge, lihtsalt nii palju vinüüle korraga ei olnud ma veel näinud. Üle tee asus ka tuntud Vinyl Revival pood, kus oli VEEL rohkem vinüüle. Tegelikult me ikka läksime sinna ka midagi otsima. Nimelt tuli välja Iron Maideni uus vinüül. Aga nagu me aru saime, siis need vinüülplaadi poed oli keskendunud vanakooli vinüülidele. Nii et ühtegi vinüüli me kaasa ei toonud.
Pärast plaadipoodide läbikammimist asusime muusikainstrumentide poodidesse. Esimeseks võtsime Dawsonsi muusika poe. Teisena läksime Forsyth Brothers Ltd. poodi, kus leidsime õlleklaasi aluse, millel oli Arvo Pärdi pilt peal. See oli nii südant soojendav :D.
Nagu ikka mina käin need üli kiirelt läbi, löön natuke trumme, näpin klavereid ja kitarre. Ülejäänud aja istun vaikselt nurgas ja kuulan Olevi mängimist. See võib tunduda küll igav, aga ma omamoodi naudin seda täiega. Nagu paljud teavad siis mulle meeldib meeletult istuda vaadata ja veel kord vaadata mööda kõndivaid inimesi :D
Kui me olime poodidest väsinud, mõtlesime siis lõpuks minna Town Halli. Meie kurvastuseks oli aga külastajatele ringkäik sellel päeval kinni. Saime aga vaadata fuajeed ja istuda sealses väga mugavas kohvikus. Nagu meie kaks ikka pidime oma tee ja koogi võtma.. Seal mõtlesime, et vot inglismaa on see koht mis meile selle traditsiooniga väga sobib. Me kaks oleme lihtsalt tee-hoolikud (nagu ka praegu olen seda kirjutades sada tassi ära joonud). Me nägime nii kohalikud välja, et ühed inimesed tulid tänaval meie käest küsima, kus kõige lähim toidukoht asub, lisaks küsis toll meie käest, et ega meil küpsiseid kotis ei ole :D
Pärast raamatukogu seadsime sammud hosteli poole (Seekord oli teine hostel, samuti Hattersi ketti kuuluv.). Tee peal avastasin Vivienne Westwoodi poe, ma lausa pidin sisse piiluma. Inimesed muidugi sees vaatasid , et minul küll raha seal poodlemiseks pole :D
Hostelis veetsime tunnikese, sättisime ennast ja siis saime Elle ja Callumiga kokku. Läksime sõime Hiinalinnas ühes restoranis, kus hinnad olid hullud. Teenindus oli kuidagi ebamugav. Toit mulle väga maitses, Olevi jaoks oli pigem keskmine. Võtsime kana ja krõbedad nuudlid, nuudlid olid pärast keetmist üle praetud, mis mulle väga meeldis. Nagu oleks söönud tooreid krõbedaid nuudleid :D Pärast söömist sõitsime Peak Districtis ringi. Kuna oli pime siis mägesid eriti ei näinud... aga vaade Manchesteri linnale oli üli ilus. Leidsime ühes külas väikese pere pubi. Inimesi oli päris palju. Mind hämmastas, et oli hiline kellaaega ja täiskasvanud olid pubis koos oma laste ja koertega. Eestis vaadataks neid vanemaid nagu mingeid kurjategijaid. Saime ka teada, et inglismaal on lubatud autojuhil juua üks pint, ehk siis üks klaas. Inimesed on inglismaal väga sõbralikud ja muidugi väga uhked selle üle kust nad pärit on. Igal pool on väga muretu õhkkond. Me ei mõelnud Oleviga ühtegi korda sellele, mis meid Eestis ootab ( täielik puhkus).
Kuna Elle ja Callum pidid veel sõitma Bradfordi, sõitsid nad enne öö tulekut tagasi, meie aga läksime kahekesi edasi Hard Rock cafesse ( mina oma aruga suutsin välja öelda Hard Core Cafe). Kohe kui sisse astusime, olime nagu kaks maakat, kes uksel suu ammuli vahtisid. Seintel oli kuulsuste kitarrid, käsikirja, autogrammid ja esinemisriided. Laval mängis bänd ja inimesed oli hoos. Seal saime aru, et see on ju meie viimane õhtu. Enne minekut ostis Olev mälestuseks endale pluusi.
Päev 4
Sellel päeval ärkasime varakult, kuna lennuk väljus kohaliku aja järgi pool kaks. Käsime enne rongile minekut kiiresti veel Primarkis ja postkontoris. Rongijaama jõudes oli kurbus sees, et peame tagasi juba minema. Nii palju jäi veel avastada, seal otsustasime, et kindlasti tuleme varsti tagasi. Lennujaama jõudes nägime rongi aknast armast jänest, see tekitas omakorda tunde, et järgmine kord teeme veel loodusmatka ka.
Ja nii see reis meil möödus. Meil ei olnud hetkegi, et tunda igavust. Sellelt reisilt saime me teadmise, et me mõlemad tunneme huvi ja rõõmu samadest asjadest. Ja nagu ütles meie sõidu moto : You decide, siis on see teie otsustada, kas ka teie naudiksite Manchesteri nagu meie.
Kommentaarid